Kooli ajalugu

1944-1945

1944. aasta lõpul alustas Maardus tööd algkool. Alates 1945. aastast hakkas kool tööle seitsmeklassilisena. Õppetöö toimus eesti keeles. Tollal töötas kool väikeses barakis, mille kohal praegu asub kolmekordne elumaja. koolis oli kuus klassi, mis töötasid kolme liitklassina. õpilasi oli 85, õpetajaid 3: M. Maavere, G. Selberg ja direktor L. Lõoke.

Klassides oli kehvas seisus mööbel, ruumid olid külmad, õpikuid ei olnud peaaegu üldse, ei jätkunud vihikuid, tinti, sulgi ega pliiatseid. klassiruumides olid kahe-, kolme- ja neljakohalised pingid ja isegi kaks nn pulmalauda, mille taga istus liiga palju õpilasi, sest kohti ei olnud küllaldaselt.

1945. aasta algul viidi kool üle teise barakki, kuhu ta jäi kuni 1950. aastani. Sama, 1945. aasta septembris avati ka 7. klass, kus oli 6 õpilast. Selles klassis asendasid koolipinke kitsedele seatud alused. 1946. aastal tuli kooli tööle uus õpetaja - N. P. Lvova.

1946

(N. P. Lvova mälestused) "Selleks et sõita Maardusse, mis toona, 1946. aastal kandis nime "Eesti Fosforiit" - sama nime kandis, muide, ka kool - tuli minna Peapostkontorisse (varem asus see Pärnu maanteel) ja autojuhiga, kes vedas hommikul töölisi "Eesti Fosforiiti", kokku leppida. Õhtul vedas sama autojuht töölised linna tagasi.Autojuhile tuli selgitada, et sa oled õpetaja, kes on tööle suunatud tehase ümber asuvasse külakesse ja näidata talle Rajooni Haridusosakonna suunamiskirja. Pärast sellist pikka selgitamist lubati ronida presendiga kaetud veoauto kasti ning algaski pikk sõit mööda Narva maanteed pimedas logisevas veoautokastis, kuid see-eest oli see sõit tasuta!

Kooli üles leida oli kerge, sest hoone seisis otse tee kõrval, seal, kus raudtee ja autotee ristuvad, enam-vähem praeguse Harju autobaasi vastas. Kool ise kujutas endast pikka tumerohelist hoonet, mis oli ehitatud lauajuppidest, ühe sõnaga - barakk. Hoone keskel oli pikk koridor paljude ustega paremale ja vasakule. Administratsiooni leida oli lihtne, sest kogu kooli personal (direktor, õpetajad, koristaja) elas selles "lõbusas" barakis.

Pärast tutvumist anti mulle vene keele ja laulmise tunnid!!! See oli eesti kool, aga mina ei tundnud ühtki nooti ega teadnus ühtki eesti laulu. Aga laulsime me palju. Ma andsin lastele vene laulude eestikeelsed tekstid, laulsin ise ees ja kõik laulsid kaasa. Sõjajärgsed lapsed armastasid imeliselt laulda. Ma mäletan väga hästi vahetunde, kui lapsed käisid paarides selles kitsas koridoris ja muudkui laulsid ja laulsid igas vahetunnis. Kas te suudate midagi taolist ette kujutada kaasaegses koolis?

Veel anti mulle toake, kus ukse kõrval paremat kätt seisis jalgade peal rauast pliit-ahi ja tumepunane barokk-stiilis tugitool, sõjaväelaste raudkoiku ja kõverjalgne laud. Ahi andis sooja ja selle peal sai süüa teha. Küttepuud olid tasuta. Oleks mul praegu selline ahi minu külmas puhtas korteris!

1947-1950

1947. aastal koosnes pedagoogiline kollektiiv viiest inimesest: direktor - K. Pukk õpetajad - M. Maavere, V. Kurg, U. Tael, N. Lvova.

"Eesti Fosforiidis" oli väike komsomoli rakuke, mida juhtis Sergei Vinokurtsev. Tema kutsus ka mind ÜLKNÜ ridadesse. Koolis oli vaja luua pioneerisalk, pioneerijuht aga pidi olema komnoor. Lapsed panid hea meelega kaela punased rätikud, laulsid pioneerilaule, tegutsesid salkades ja rühmades, osalesid pioneerikoondustel. Selleks koguda raha ja osta pioneeride tuppa kõik vajalik korraldasime klubis kontserdi. Ma mäletan seda kontserti väga hästi: laval oli improviseeritud lõke, mille ümber minu noored pioneerid istusid ja laulsid "Täitke kõik sinised ööd lõketega!"

Tundus, nagu oleks terve küla kajanud meie lauludest. Pärast me ostsime lipu, fanfaari ja trummi oma raha eest ning oli selle üle väga uhked. Sergei Vinokurtsev oli hea komsorg. Ta organiseeris draamaringi ja kohalikud noored lavastasid tükke ning esinesid klubis. Isegi mina mängisin mõnes Tšehhovi teose järgi lavastatud tükis.

"Eesti Fosforiidis" oli tollal suur saksa sõjavangide laager. Osa neist töötas tehases, aga suurem osa ehitas Tallinn-Leningradi autotrassi (praegune Peterburi maantee). Igal hommikul võis klassi akendest näha aeglaselt liikuvat tööleminevate vangide konvoeeritud rida. Suvel remontisid nad meie kooli barakki ja ehitasid maju. Ühte sellisse majja sain ma hiljem ühetoalise korteri.

1949/50 õppeaastal avati 2 vene õppekeelga klassi. Teiseks venekeelseks õpetajaks sai minu õde L. P. Breganova. Külaelanikke oli järjest rohkem ja kool jäi meile kitsaks. Uus direktor P. I. Romanovski taotles uut, kasvõi baraki-tüüpi, kuid suuremat koolihoonet. Selles hoones töötavad ka praegu mingisugused kontorid. Aga kui palju meil oli õpetajaid! Ma mäletan hästi noori ja lõbusaid õpetajaid Helgi Kapperit, Maimo Talvingut, Helju Kivisaart, Endla Päeva (Boronilštšikova), kes tulid meie kooli otse koolipingist ja said pedagoogilise hariduse alles hiljem kaugõppe teel.

Direktori Heeli Tiitsi ajal oli meil väga tugev ja sõbralik kollektiiv: õppealajuhataja ja keemiaõpetaja Salme Paul, matemaatik Lea Rõnk, võõrkeeleõpetaja Leida Lamp, vene keele õpetaja Tatjana Akopjan, eesti keele õpetaja Elle Lepp. Me polnud sõbrad mitte ainult koolis, vaid käisime läbi ka perekonniti.

Paljud meie õpetajad leidsid oma teadmistele rakendust mujal, tõusid ametiredelil ja hakkasid tööle rahvahariduse vallas juhtivatel kohtadel. Heeli Tiits töötas Pedagoogikateaduste Akadeemias ja kirjutas geograafiaõpikuid, Leida Lamp oli Haridusministeeriumi inspektor, Elle Lepp oli Harju Rajooni Haridusosakonna inspektor, S. Paul, H. Kotkas, I. Kivisaar ja E. Päev viidi üle juhtivatele kohtadele. Muusikaõpetaja Harald Matvei oli samal ajal Rajooni Haridusosakonna esimees, Vilma Eduardovna Metstak töötab ka praegu kaastöölisena Keele- ja Kirjanduse Instituudis.

1988-2025

Koolihoone aadressil Ringi 64 ehitati 1988. aastal, siis töötas kool Maardu Keskkooli nime all. 24. jaanuaril 1997. aastal nimetati kool ümber Maardu Gümnaasiumiks.  

2001. aastal avati esimene varase keelekümbluse klass, millega meie kool oli üks esimestest venekeelsetest koolidest Eestis. 

2024. aastal algas 7-aastane eestikeelsele õppele ülemineku periood.